*prozac nation

need hommikud on nii siledad
just siis
kui päike hakkab tõusma
ning sinu närvisüsteem
loksub tema kiirtega paika

sa oled ärev
sul on iiveldushoog
sul on palav
on külm
nina sügeleb
tekk on liiga kitsas
padi külmast ilast märg
sul on lihtsalt nõnda valus

ja siis haarad sa käekotist oma kangelase
prozac’i
ning kõik saab äkki korda

homne päev tundub kaugel
ja autod maja taga sõidavad nagu teod

kõik saab korda
sa oled veel olemas
täna
sa hingad veel oma südamelöökide rütmis

**

parim tunne
polegi siis
kui on nii halb
et hakkab hea
vaid siis kui on nii halb
et hakkab ükskõik

ja mis saab olla parem tunne
kui tundetus

see tundetus nende autode
ja päikese
ja teki
ja padja vastu

see tundetus
kui sind lüüakse
ja sul pole valus
kui sind jäetakse maha
aga sa ei kukku alla
kui sind kägistatakse
aga sa hingad veel

see tundetus
kui sind paitatakse
ja sul on valus
kui sind leitakse üles
ja sa kukud maha
kui sulle kingitakse õhku
ja sa lämbud

**

need hommikud enne äratuskella
enne ravimi võtmist
annavad sulle loe olla närvihaige
olla ometi mõned tunnid inimene
valus ja süngetes mõtetes
aga ometi päris inimene

ja siis
saab kõik korda
sa oled veel olemas
täna
sa hingad veel oma südamelöökide rütmis

hingeta

*ühe armastuse lugu

hommik
duši all
kui sa pesad maha mu kehamahlad
ning mina pühin vetsupaberiga minema
sinu omad

sul on kahju
ning mulgi on

sellel vetsupaberil on ühe armastuse lugu
minu hapnikuvoog
ja sinu järeltulijad

me viskame nad minema
alati viskame need kuhugi minema
kuhugi mõttetusse prügikasti
piimapakkide ja
banaanikoorte sekka

**

öösiti
voodis
kui sa lased mul end
sinu armastusega üle määrida

ei ole sul kahju
pole mulgi

*ma olen seal ja sina oled siin ning kuu on ikka sama suur

kuskil
seal linna teises otsas
keegi lamab kahekohalises voodis
üksinda

ning mõtleb kellegi
ootab kedagi

täiskuu paiskab oma rõveda naeratuse
aknast
talle otse silma sisse
ning ta ei jää magama

ja kuskil
siin linna esimeses otsas
keegi lamab ühekohalises voodis
kahekesi

kuigi ta üldse ei taha
vaid tahaks kuhugi mujale
parem üksinda
kui valega

ja kuu paistab talle oma
käsnamustriga silma sisse
ning ka tema ei maga

üks vahib kuud
ja teine ka
ning mõtlevad koos
kas keegi äkki veel

*koju

ma vaatan seda lage
ja vedelevaid raamatuid
kokakoolaga määrdunud CD plaate
ning seda kõige ilusamat akent pea kohal
see on kõik nagu eelnevates luuletustes
nagu 1998 ja 2008

sinu kriipiv habe mu põsel
ja sinu katkised huuled mu kaelal
sinu silmad minu silmades
ja sinu sõrmeotsad mu juustes

ma olen pärale jõudnud
ma olen kodus
üle mitme sajandi
üle mitme the beatlesi ja abba
üle mitme elu

ma tahan koju jääda
tahan sulle öelda
et ootasin sind nii kaua
ja sa ei saa aru
sa ju alles tulid
aga
ma ootasin sind nii kaua
ja nüüd sa oled lõpuks siin

**

aga ja siis sa lähed ära
võtad bukowski
ning lähed lihtsalt minema

ja mina korjan, kraabin kokku veel viimased jäänused
need viimased
mis minus veel alles on
armastuse ja
suudlus laubale ja
igavesuse ja
kõiksuse ja

tahan sulle oma ilu anda
oma jalad anda
sind vanni kohal paitada
ja öelda
et sina oled ilus
isegi kui sa mind ei usu
isegi kui sa ise ei tea

**

sa pühid oma ketsid matti sisse puhtaks
ja lased uksekella

aga mina olen korrus all pool

*pane hommikuks äratus, kella armastuseks

vahel sa unustad ära
et pidid armastama

pidin aknale koputama ja
lilled uksematile jätma
(WELCOME)

et pidid altari ees vannet lugema
et pidid lubame igavesust

vahel sa aga unustad ära
et unustada tahad

siis sa armastad
ja koputad

siis sul tuleb meelde
et hommikud siin nelja seina vahel
imbunud on vaikusest

siis sul tuleb meelde
et armastus siin korteris
pole muud kui meeldetuletus